Airbnb Tallinna kogemus. Palju saab AirBnb-ga teenida?

Püüan nüüd anda vastuse sellele pikalt kestnud uudishimutsemisele teemal kui palju rohkem (või vähem) raha teenin ma Airbnb-s lühiajalise majutusteenuse pakkumisega võrreldes oma korteri tavalise pikaajalise väljaüürimisega.

Kinnisvaraobjekt: heas korras kvaliteetne kahetoaline korter Tallinna kesklinnas.

Sain selle korteri omanikuks kolm aastat tagasi. Loomulikult oleks ma võinud selle lihtsalt 1000 euro eest kuus pikaajaliselt välja üürida, selle asemel pakun ma aga Airbnb ja VRBO kaudu lühiajalist majutust.

Kas nüüd tuleb raha nagu ludinal?

Või vastupidi?

Teen väikese ülevaate, kuidas mul sellega on.

Kui palju on võimalik teenida AirBnb abil? –  vaata kalkulaatorit siin. 

Hõivatus

Minu suurim hirm kogu asja juures oli see, et äkki seda ei hakata piisavalt tihti rentima. Iga üürileandja võib kinnitada, et pole mida hullemat kui tühjalt seisev üürikorter.

Õnneks oli see hirm alusetu.

Korter on aprillist kuni septembrini pidevalt välja renditud ja juba saabuvad päringud ka oktoobri ja novembrikuusse nendelt soovijatelt, kes püüavad korterit juba 4-5 kuud ette ära broneerida.

Bingo!

Üürileandjate seas on käibel üks selline väljend: “Kui su hõivatus on 100%, siis küsid sa järelikult liiga madalat hinda.” Nii otsustasin minagi tõsta ühe öö hinda varasemalt 75 eurolt 99 eurole.

(2016. aasta kevadeks olen vahepeal veel korra hinda tõstnud: 125 eurolt 155 eurole)

Lisaks maksab iga külaline olenemata majutuse kestvusest 75-eurose koristustasu ning 150-eurose tagatisraha. Iga lisanduv inimene maksab 5 eurot, lemmiklooma eest küsin 10 eurot.

 

Head kliendid

Üks risk on aga tühjalt seisvast üürikorterist veelgi suurem – see on lõhkumine.

Kui külaline sinu kodus midagi ära lõhub, siis võid sa isegi kümnete tuhandete väärtuses kahjusid kanda. Ajalehed on täis õuduslugusid Airbnb külalistest, kes tavatsevad renditud korteris metsikuid orgiaid korraldada.

Õnneks on minu korter orgiavaba (hmm, sellest võiks isegi saada mu majutuse uus slogan). Külalised on olnud lahedad viimase peal, kõik väga huvitavad maailmakodanikud.

Muud asjaolud

Õigluse huvides pean ma kirjutama ka asja varjukülgedest. Esiteks, ja mis on ka kõige tähtsam asi asja juures: – lühiajalist üürileandmist on keerulisem majandada.

Kuidas ma alguses kogu asja planeerisin:

  • 1 samm: arenda välja süsteemid ja protsessid. Näiteks koristusnimekiri: pese linad, tühjenda prügikastid, tõmba tolm ära, puhasta põrandad tolmuimejaga, pese põrandad jne. ”
  • 2 samm: palka koristajad
  • 3 samm: poeskäikude vähendamiseks tekita ladu varukoguse vetsupaberi, kohvifiltrite jmt. hoidmiseks.
  • 4 samm: suhtle külalistega läbi nutitelefoni rakenduse.
  • 5 samm: äri toimib enamjaolt ilma minu osaluseta. Tegelen küll päringutega, millele kulub ca 30 min nädalas (paaril päeval nädalas, 5-10 min päevas), aga kõik muu jookseb juba paikapandud süsteemi järgi.

Vot nii ma mõtlesin. Sest minu teised, pikaajalise üürimise objektid on minu jaoks täiesti passiivsed tuluallikad – ma vaid istun ja vaatan, kuidas raha sisse voolab. Loomulikult on nende ostmine ja renoveerimine alguses jube tüütu, aga tulemus on see-eest superluks.

Siin aga oli reaalsus tiba teine, sest lühiajalise rendiga majandamine kahjuks nii passiivne ei ole. Loetlen siin ära mõningad valupunktid, millega olen seni pidanud kokku puutuma:

  1. Esmatarbekaubad

Inimestel on mugavaks äraolemiseks vaja jube palju träni. Mul on vaja osta seepi, śampooni, teed, kohvi, vetsupaberit, nõudepesuvahendit, pesupulbrit, prügikotte, jääkuubikute kotte jne. jne.

Need kõik on esmatarbekaubad, st. need tarbitakse ära. Seega peab neid pidevalt juurde ostma. Et poeskäikusid vähendada, otsustasin neid esmatarbekaupu osta varuks suurema koguse ja hoida korteris.

See ei olnud väga hea mõte.

Sest selgus, et inimesed varastavad varuks olevad asju. Mind ajab see siiamaani hämmeldusse – inimene maksab 600 eurot nädalase majutuse eest ja siis vehib sisse 2-eurose vedelseebi. Aga just täpselt nii see oli.

Mis veelgi imelikum – suuremaid asju ei varastanud keegi. Telekas ja kõik potid ja pannid püsisid kenasti omal kohal. Sest see oleks inimste meelest siis vist nagu päris vargus, aga esmatarbekaupade näppamine siis nagu vist mitte eriti.

Loomulikult ei tee seda kõik külalised. Ainult mõned. Aga kui vetsupaberipakid muudkui kaovad ja kaovad, siis lõpuks hakkadki kaaluma seda varianti, et varukaupade kappi edaspidi lukus hoida.

LOE EDASI – teine osa